Menu

#17 „25 aastat tipus – õnn või teadlik tegutsemine?” Ott Kiivikas

Seekordse saate teema on äärmiselt huvitav nii ettevõtjatele, sportlastele kui kõigile teistele – „25 aastat tipus – õnn või teadlik tegutsemine?”. Teame ju, et edukas ei ole mitte see, kes teeb ühe korra hästi, vaid edukas on ikka see, kes suudab hästi teha korduvalt ja pikemaaegselt. Eesti sportlastest on selle väga heaks näiteks Ott Kiivikas, kes on oma valdkonnas ennast korduvalt tõestanud. Seega on just tema kõige õigem inimene, kes seda teemat võiks meile avada.

Otti iseloomustab kindlasti ka lause „kes palju teeb, see palju jõuab”. Ilmselt teavad kõik, et ta on meie esikulturist, kuid lisaks sellele on ta treener, toitumisspetsialist, koolitaja, ettevõtja ja nüüdsest ka autor.

Otiga räägime lähemalt järgnevast:

  • Kas spordis loeb pigem õnn või teadlik tegutsemine?
  • Miks ei tasu olla liiga palju sportlane või liiga palju ettevõtja?
  • Millised on tema soovitused noorsportlastele?
  • Millised on tema soovitused kiire eluviisiga inimestele?
  • Mis on tema peamised edutegurid?

Alustame suurest pildist. Ott, mitu medalit sul on? Ja, millist sa nendest kõige tähtsamaks pead?

Ma arvan, et aasta tagasi ma ei oleks osanud sellele küsimusele isegi vastata. Kodus on terve sein, põrandad ja aknalaud kõiksugu saaki täis, mis on 25 aasta jooksul saadud. Seal on kindlasti üle paarisaja karika.

Eelmisel aastal tegime medalinäituse, mis oli avatud Ülemiste kaubanduskeskuses. Sinna sai välja pandud 200 medalit. See näitus tõenäoliselt jookseb terve selle aasta ka Rahva Raamatus koos raamatuga. Ehk siis näitus toetab raamatut ja vastupidi.

Aga, mis medal või karikas on ikkagi sinu jaoks kõige südantsoojendavam?

Ma arvan, et see on ikkagi Euroopa meistritiitel. Ma käisin reaalselt 16 EM-il kohal, et seda tiitlit võita. Aga see võistlus oli tegelikult minu jaoks raskel ajal. Ma olin just lahutanud ja ma võistlesin laval, kus mu eksabikaasa oli lavakohtunik, kes mind lavale tõi, ja teadustaja oli tema uus mees. Ja, kui sa sellise kombinatsiooni korras tuled Euroopa meistriks, siis võite ette kujutada. Sul on ühest küljest valus ja teisest küljest sind valdab selline õnn, mida sa oled 20 aastat oodanud.

Sul on 25 aasta jooksul olnud kindlasti palju õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Palju on selles olnud reaalselt õnne ja teadlikku tegutsemist?

Eks spordis peab ikka õnne olema ükskõik mis alal. Sportlane võib saavutada väga hea vormi, aga on alasid, kus on õnne vaja kas või selleks, et võistlustel pakku tabada või et vise läheks, kuigi trennis läheb kogu aeg. On mitmed asjad, mis kokku satuvad. Sealhulgas see, et närv võistlustel vastu peaks. Üks asi on seda vaikselt tõstepõrandal või pallisaalis harjutada ja teine asi on teha seda kisa-kära sees, mille sees meil tavaliselt puudub võimalus kohaneda. Kohaned sa siis, kui sa kogu aeg tippvõistlustel kohal oled.

Tulles tagasi sinu küsimuse juurde. Mida sportlane saab ära teha, on sportlik vorm. See tähendab seda, et eriti alade puhul, kus sa ei hüppa kellestki kõrgemale või ei suru kedagi maha, sa saad lavale viia oma maksimaalse vormi. Ja selge on see, et kui sa oled supervormis, siis väga suurt osa seal enam õnnel ei ole. Siis sind tavaliselt hinnatakse või kui keegi on parem, siis ta lihtsalt on veel paremas vormis. Ma ütleks, et umbes 80% on ikkagi sihipärane tegutsemine ja võib-olla see 20% on õnnefaktor. Võib-olla mõni tugev konkurent on jäänud võistlustele tulemata või midagi sellist, aga suur osa on ikkagi sihipärasel tegutsemisel.

Sa oled öelnud, et sinu kui tippsportlase üks eduvõtmetest on see, et sa ei ole liiga palju sportlane. Kas see on sinu soovitus ka ettevõtjatele – olla mitte liiga palju ettevõtja?

Ma arvan, et see puudutab igat valdkonda. Ei ole vahet, kas sa oled ettevõtja või lihtsalt agar töötaja. Elu ei koosne vaid ühest tegevusest, mida me teeme. Sportlane ei ole ainult sportlane. Ta on tõenäoliselt kellegi poeg-tütar, sõber, ema-isa. Tal on teisi rolle ka siin elus. Kaotavad üldjuhul need inimesed, kes panustavad nii-öelda ainult ühele kaardile. Elavadki ainult spordis või ainult ettevõtluses hommikust õhtuni. Üks hetk nad vaatavad, et nende ümber neid inimesi, keda nad tahaksid näha, siis kui see heaolu saabub, ei ole enam, kuna nad ei ole neile piisavalt aega pühendanud. See tähendab seda, et oluline on osata vahepeal välja tulla sellest ja tegeleda ka muude asjadega.

Mis on sinu soovitused tänastele noorsportlastele, et jõuda absoluutsesse tippu? Ehk, mida soovitaksid noorele Otile 25 aastat tagasi?

Ma soovitan tegelikult ühte asja, kuna me ei tea täna, millal me oma tulemused realiseerime. See usk iseendasse, et ma olen selleks suuteline, on igasuguse tegevuse alus. Ja, et see usk ei kaoks ära ka siis, kui kohe ei hakka asjad minema nii nagu kõik sportlased loodavad. Kõik ju ootavad edu eelkõige. Aga reaalsus saabub siis, kui tulevad tulemused, võib-olla tulevad mingisugused vigastused ja muud asjad. Tegelikult küsimus ongi selles, kuidas need rasked perioodid üle elada ja kuidas sisendada iseendasse seda, et ma olen suuteline ja ma saan hakkama. Ja ma arvan, et üks asi, mida suur osa sportlasi võiks teha, on enese harimine. Harida end mitte ainult seeläbi, et lõpetada ülikool ja omandada mingi eriala, kuigi sellele võiks ka loomulikult mõelda. Olen Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjonis tegev ja üks kõige olulisem teema, mis meil hetkel laual on, on duaalkarjäär. Ehk kuidas panna sportlasi mõtlema sellele, et elu ei koosne ainult spordist ja et nad paralleelselt ka õpiks või omandaks mõne ameti. Ehk mõtleks sellele, kui ei lähe nii hästi, siis on olemas ka mõni varukaart kaardipakis, millega saab mängida. Ehk seda tagalat tasub ette valmistada juba varem.

Kus on see mõistlik tasakaal spordi ja muude tegevuste vahel?

See variant B peaks olema eelkõige selline tegevus, mida see noor teeks ilma rahata ka. Ta peaks leidma, mis asi talle meeldib. Kui sa hakkad seda edasi arendama, siis sa saad aru, et tõenäoliselt võib sellest hiljem kujuneda sinu sissetuleku allikas.

Iga tippsortlane peab enda käest küsima, aga mis siis kui kõik on läbi spordikarjääri mõttes. Sul on endal väga hästi õnnestunud enda persoonibrändi loomine ja selle sidumine ettevõtlusega. Mis on selle juures sinu peamised õppetunnid ja mida sa soovitaksid teistele sportlastele, kes soovivad samas suunas liikuda?

Kui täna minu poole pöörduvad sportlased, siis mingil määral on nad väga kinni sellest, mis toimis 20 – 25 aastat tagasi. Ehk sportlane ütleb nii, et mina olen tippsportlane ja mu parim aeg on see ja see. Väga tore, aga, mis sellise teadmisega peale hakata, miks ma peaksin sind toetama? Mis sa veel teed? Mida sa veel oskad? Kuidas sa laiemalt ühiskonda panustad? Mis on need lisategevused? Ise ma tihti ei küsigi sportlaselt, mis tulemused tal on, ma küsin pigem, mis inimene sa oled ja mida sa teed laiemalt. Mida ma ise olen teinud laiemalt, on panustamine heategevusüritustesse, Olümpiakomiteesse jne. See loob inimeste silmis sinust ka mingi kuvandi, et sind ei huvita ainult need asjad, mis sulle korda lähevad, vaid sulle lähevad korda ka teiste inimeste asjad. Ma arvan, et see on üks kõige laiem alus, millele üles ehitada oma bränd.

Sinu jutust kõlab selline protsessi nautimise ja protsessis olemise nõuanne.

Jah, tegelikult enamuse ajast me olemegi protsessis. Isegi, kui sportlane teeb mingi tulemuse, siis kõige kurvem selle asja juures on see, et see highlight on nii lühikest aega. Sa pead suutma mõelda, kuidas sa suudad seda protsessi aastaid ja aastaid nautida. Ja, kuidas leida seal tasakaal ja see positiivsus. Mõelda, mis on need punktid ka treeningprotsessis, mis annavad sulle jõudu jätkata. Küsimus on ka selles, et sa pead suutma ajas muutuda. See on minu arvates üks olulisimaid asju – sa ei tee seda, mida sa kogu aeg teinud oled. Organism ju kohaneb treeningute käigus ja sinu asi ongi teha kogu aeg midagi teistmoodi.

Küsimus sulle kui turundajale. Mis on sinu nõuanded sportlastele nende enda persoonibrändi kujundamisel ja loomisel? Kas see on üldse midagi, millele nad peaksid mõtlema teadlikult? Kas see on midagi, mille ohjad nad peaksid enda kätte võtma näiteks oma isiklike sotsiaalmeedia kontode kaudu? Kuidas sa selle teema iseenda jaoks oled lahti defineerinud?

Ma ei ole läbinud ühtegi koolitust. Pigem ma olen igas mõttes praktik nii spordis, ettevõtluses kui turunduses. Viimane tuleb lõpuks vist välja ka, vaadates seda, kui palju jälgijaid mul on ja seda, et järjest enam tuleb minu pildiga tooteid turule.

Aga kus kohas on see mõistlik piir, kui aktiivselt olla sotsiaalmeedias või kas seal üldse olla?

Ma olen enda jaoks teinud mingisuguse korra, kuhu seinale ma midagi postitan. Kui ta on isiklik Facebooki sein, siis ma postitan sinna isiklikku laadi, perekondlikke või koolitustega seotud asju. Kui on sportlase sein, siis sinna valdavalt sellist võistluste ja treeningute informatsiooni. Ja Instagram on natuke olnud selline segu.

Sportlane peaks eelkõige otsustama, kui avalikku elu ta tahab elada ja kas tema kaaslased on nõus, et ta postitab pilte, kus nad on koos. Ja, kui ta tahab eelkõige oma sportlaskarjäärile tuge, siis kõige mõistlikum on tavaliselt mitte lihtsalt postitada pilte, kus sa võidad, aga mõelda, millega täita see sisu igapäevaselt. Mis paneb sind jälgima? Ma olen aru saanud seda, et inimesed tahavad tihti näha seda protsessi, mida sa teed. Ehk seda, mida sa teed seal trennis ja mida sa sööd ehk kõik selline asi, miks sul on nii head tulemused. Inimesi huvitab see köögipool rohkem kui see medal, mis sul kaelas on.

Küsimus sulle kui toitumisspetsialistile ja treenerile. Mis on su parimad soovitused kiire eluviisiga inimestele?

Kiire eluviis ei tähenda seda, et inimene ei saa teatud režiimi jälgida. Tavaliselt see tähendab oma tegevuste läbi planeerimist ja eelkõige just igapäevaselt toitumise peale mõtlemist. See eeldab ikka teatud aja planeerimist koos mingite tegevustega. Mitte lihtsalt aja planeerimist selles mõttes, et sul on mingid kohtumised, aga selles mõttes, et sa mõtled, kas sul jääb vähemalt pool tundi lõuna jaoks. See eeldab lihtsalt läbi mõtlemist.

Aga, mis see rusikareegel on – vanarahvas ütleb, et hommikusöök söö ise, lõunasöök jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele?

Eks see loogika ole mingis mõttes paigas. Toitumiskoolitusel esimene asi, mida ma soovitan, on, et inimesed õpiksid hommikust sööma. Selle me kulutame kas või istudes päeva lõpuks ära. Seda on lihtne kontrollida. Sööge hommikul kõht täis ja vaadake, kas õhtuks läheb kõht tühjaks. Tõenäoliselt läheb, eksole. Aga proovige niipidi, et sööge õhtul palju ja vaadake, kas hommikuks läheb kõht tühjaks. No, ei lähe.

Mis on sinu lihtne soovitus, kuidas liikumisega või sportimisega algust teha?

Seda on ju lihtne öelda, et leidke sobiv tegevus ja hakake tegema. Kui süvitsi mõtlema hakata, milleks meile seda liikumist vaja on, siis liikumine on elu alus. Nii kaua, kui me liigume, me tegelikult elame. Me võime seda eirata või teatud piirini eirata. Otseselt ei pea kohe hakkama kuskil spordisaalis käima. Kõige lihtsam asi on, kui hakata trepist lifti asemel käima. See ei pruugi kohe anda mingit tulemust, aga tehke seda aasta otsa ja vaadake, mis juhtub.

Kui sa vaatad oma edukale karjäärile nii spordis kui muudel aladel tagasi, siis mis on need sinu 20% tegevusi-harjumusi, mis on toonud sulle 80% sinu edust?

Ma arvan, et seal on olnud kaks asja. Ühest küljest oskus õppida tegema nii palju, kui eduks vaja, sest see alati ei olnud niimoodi. Seda oskust ei olnud. Oli see, et kogu aeg oli vaja teha rohkem ja rohkem. Aja jooksul ma sain aru, et tegelikult võti on see, et ma pean õppima tegema nii palju liigutusi, kui muutusteks vaja on, ja ülejäänud aja täiesti sellest spordist välja tulema. Ja teine pool ongi see oskus tulla spordist välja ja suunata see energia sinna, et hoida nii-öelda erinevaid suhteid.

Kui saatevaatajatel peaks olema huvi sinu tegemisi jälgida, siis mis on need peamised kanalid, mida sa soovitaksid?

Kui on inimesi, kes tunnevad, et nende kollektiiv või sõpruskond soovib saada koolitust, siis leiab mind otikoolitused.ee. Ja, kes soovib jälgida igapäevaseid tegevusi, siis Ott Kiivikas oma nime all toimetab nii Facebookis kui Instagramis ja ma olen seal suhteliselt aktiivne.

Mis on sinu soovitused sinu järeltulijale, kui sa peaksid homsest jätma kõik oma tänased tegemised ja talle ühe minuti jooksul need edasi pärandama?

Ma arvan, et siin on üks sügav asi, mis kogu selle tegevuse taga tegelikult on olnud ja mida ma rõhutaksin. On üks lihtne asi, tee seda ausalt ja tee seda puhta spordina, nagu mina olen alati uskunud ja ka tõestanud. Ma arvan, et see oleks üks kõige sügavam ideoloogiline asi, mida see järeltulija peaks jätkama, sest täna meetodeid, kuidas valetada, vassida ja petta, on palju. Aga, kuidas teha seda ausalt, seda on vähe ja vähesed seda suudavad. See võiks olla see, millele ma selle minuti pühendaksin.